15 aastat Eesti rannajalgpalli – teekond liigast rahvuskoondiseni, jalgpallist liival rannajalgpallini.
Toimetaja KADI PARTS/ajakiri JALKA
Eestis on mängitud jalgpalli liival juba aastakümneid, kuid sel kevadsuvel täitus Eesti rannajalgpallil väikestviisi juubel: 15 aastat tagasi alustati Maarjamaal organiseeritud tasemel rannajalgpalli liigade mängimisega. Algusaastate valust ja võlust ning lähiaja tulevikuplaanidest rääkis lähemalt Eesti Rannajalgpalli Liidu juht Kari-Andri Kask.
Eesti rannajalgpalli algusaastatel.Eesti rannajalgpalli ajalugu ulatub 2002. aastast Belgiasse, kuhu Kari-Andri Kask oli turismireisile jõudnud. Sõpradega külastati üheskoos esimest korda rannajalgpalli sise-EMi, mis tundus üsnagi kummaline: suurde halli veetud liival mängisid eri riikide rahvuskoondised. Asi tundus huvitav ja Kask haaras kohe härjal sarvist: kohalike käest küsiti juhiseid ning nende soovitusel moodustati koju jõudes Eesti rannajalgpalli Liit.
2003. aasta maikuus peeti Tallinnas Stockmanni parklas juba esimene Eesti meistrivõistluste etapp. (Stockanni parklasse toodi ööüimeduses meeletu hulk liiva)
„Eks paljudele oli see alguses võõrastav: pead mängima liiva peal paljajalu ning kogu mängu dünaamika ja reeglid on võrreldes murujalgpalliga teistsugused,“ meenutas Kask.
Et võõristamisest üle saada ning ala juurde võimalikult palju klubisid ja mängijaid haarata, võeti appi toetajad ja auhinnad. Kask selgitas, et Eesti meistriliiga esimestel aastatel püütigi huvilisi juurde saada eelkõige seninägematute magusate auhindadega: igal etapil jagati välja näiteks jalgrattaid ja videomakke.
Lisaks prooviti rannajalgpalli viia võimalikult paljudesse Eesti kohtadesse: käidi näiteks Viljandis, Kuressaares, Võsul, Haapsalus, Narva-Jõesuus, Pirital ja Pärnus. Vaikselt hakkasid jutud jalgpalliringkondades liikuma ning õige pea napsas rannavutt juba mehi murujalgpallilt, mis samuti just suvisel ajal oma mänge peab.
„Kui levima olid hakanud jutud, et meil on suured auhinnad, siis hakkasid tekkima juhused, kus hakati liigamänge vahele jätma ja meie etappidele tulema,“ meenutas Kask.
Üks asi viis teiseni ning 2006. aastal võttis Eesti Jalgpalli Liit rannavutiliiduga ühendust, et üheskoos arutada ja paika panna, kuidas sõbralikult edasi minna. Kask selgitas, et ega rannajalgpalli liit ei lootnudki varem EJLiga koostööd tegema hakata, sest esmalt sooviti end iseseisvalt tõestada ja näidata, et tegemist on tõelise spordialaga. Sellele andis oma garantii ka FIFA, kes 2005. aastal võttis rannajalgpalli oma egiidi alla ehk tunnustas, et tegemist on eraldi aktsepteeritava alaga.
Pärast 2006. aasta läbirääkimisi moodustati 2007. aastal Eesti rannajalgpalli koondis ja pandi paika erinevad reeglid, mis reguleerisid nii Eesti meistriliigas kui ka rannajalgpalli meistriliigas osalemist. 2009. aastal loodi EJLis ka rannavuti komisjon, mis on lähipiirkonnas omaette nähtus.
„Selline komisjon riigi jalgpalliliidu juures on asi, mida Baltimaades ja Skandinaavias ei näe, me oleme oma ala pioneerid,“ selgitas Kask. Ta lisas, et Eesti rannajalgpalli suur pluss ja konkurentidele kadestamisväärne nähtus on asjaolu, et alates 2003. aastast on suudetud olla järjepidevad. „Näiteks Läti ja Leedu on mitmel korral alustanud oma rannajalgpalli süsteemiga, aga siis jälle vahepeal pausi sisse teinud. Meie tugevus on see, et me pole kordagi pooleli jätnud.
Eks meie tugevust näitab ka see, et 2015. aastaks anti meile euroliiga superfinaali korraldamise õigus, mida ma võrdleksin sel suvel A. Le Coq Arenal peetud superkarika mänguga.“
Tehtud tööle tagasi vaadates on Kask rahul sellega, et areng on toimunud mitmes vallas. Näiteks on nüüdseks juba ammu loobutud mööda Eestit ringisõitmisest, sest paraku ei ole üleliia paljudes kohtades võimalik täismõõtmetes väljakutel mängida.
„Tagantjärele võib öelda, et see algusajal mööda Eestit ringisõitmine oli ikka päris huumor, justkui tsirkuses oleks olnud,“ naeris Kask. „Nüüdseks on meil ringirändamise asemel korralikud väljakud Tallinnas – Haven Kakumäel – ja Pärnus, millest on kujunenud omaette baas. Seal pole ühegi tingimuse üle vinguda ja loodan, et tulevikus ei peeta seal mitte ainult Eestiga seotud kohtumisi, vaid ka muid rahvusvahelisi mänge, ka näiteks rannatennises ja rannavolles.“
Areng on toimunud ka sisetingimustes. Kask meenutas, et kui ta 2007. aastal käis Tallinna linnavalitsuses tutvustamas ideed pealinna sisehalli rajamise kohta, vaadati teda suurte silmadega ja imestati, kas keegi tahab tõsimeeli ehitada Tallinnasse suure liivakasti. Aastatega jõudsid aga ideed ajale järele ning tänavu suvel teab Kask juba seda, et lähiaastatel rajatakse uued sisehallid nii Lasnamäele kui ka Õismäele.
Peale infrastruktuuri on 15 aasta jooksul muutunud ka mängijate tase. Kask selgitas, et kui esimestel hooaegadel tegid ilma murujalgpallist üle tulnud mängijad, siis nüüdseks on lood muutunud. Murujalgpalli oskused enam automaatset tähelendu ei garanteeri.
„Nüüdseks on meil peale kasvanud päris rannajalgpallurid, mitte ei tulda ainult murujalgpallist üle,“ selgitas Kask. „Kui nüüd tuleb meile mõni kõlava nimega jalgpallur, siis ollakse esimesed kaks aastat ikkagi teiste meeste varjus, sest rannajalgpallurite oskused on hoopis erinevad.“
Kuigi tööd on juba rohkelt tehtud, seisab paljugi veel ees. Kask vaatab tulevikku lootusrikkalt ja usub, et Eesti suudab palju ära teha ka rahvusvahelisel areenil. „Võib ju mõelda, et mis Eesti-sugune väike sääsk piniseb, aga kui teeme koostööd suuremate riikide alaliitudega – näiteks Saksamaa ja Itaaliaga –, siis usun, et suudaksime FIFA jaoks välja töötada süsteemi, mis võiks toimida,“ selgitas Kask. Ta lisas, et kuigi praegu mängitakse rannajalgpalli küll FIFA egiidi all, ei saada organisatsioonilt rahalist toetust. See ongi suurim erinevus võrreldes muru- ja saalijalgpalliga: „Toode on meil olemas, nüüd tuleb välja mõelda töötav süsteem.“
Tulevikuplaanid on olemas ka kodusel tasandil, kus ootab järgmisel aastal ees muutus liigasüsteemis. Kask selgitas, et viimastel aastatel on meistriliiga muutunud paljudele mängijatele liiga professionaalseks, mis võib potentsiaalseid huvilisi eemale peletada.
„Viimastel aastatel on tulnud mängijatel pereelu suveks kõrvale jätta, sest igal nädalavahetusel on kahel päeval mängud. On näha, et ala ei ole sellisel tasemel, et klubid ja mängijad suudaks sellega kaasa minna, ja see võib tekitada huvipuudust,“ rääkis Kask lähiplaanidest Eesti meistriliigas.
LISALUGU
Kilo liiva taksos
15 aastat Eesti rannajalgpalli liigas on seljataga Vaiko Tammeväljal, kes on aastaid ka meie rannajalgpalli koondise väravat valvanud. Aastatega on mees mitu sülda liiva ära söönud ja mõndagi näinud, kuid kõige eredamalt on tal meeles turniir Itaalias.
„See oli vist 2011. aastal, kui mängisime Itaalias MMi kvalifikatsiooniturniiri, kus saime alagrupist edasi. See tähendas meile lisanädalat ja viit mängu ning pidime kõik kojusõiduks mõeldud piletid ümber vahetama. Minul oli aga selline seis, et mängud lõppesid pühapäeval ja uued piletid saime teisipäevaks, aga mina pidin juba esmaspäeval tööl olema. Kui pidasime viimast kohtumist, kus mängisime Inglismaaga kohtadele 11–12, sai poistele enne mängu öeldud, et mis iganes juhtub, peaasi et lisaaega ja penalteid ei tule. Mul olid ostetud eraldi piletid ja pidin taksoga jõudma rongi peale.
Läks aga nagu ikka, tulid lisaaeg ja penaltid! Kui siis vastased viimasel penaltil eksisid ja me võitsime, hakkasid teised rõõmustama, aga mina viskasin kindad käest ja hüppasin kompsuga kohe takso peale. Kommentaatorid imestasid, et mis mind suskas, ja ka taksojuht oli üsna šokis, et mis nüüd saab, kui pärast autos riiete vahetamist jätsin sinna kilo liiva! Aga jõudsin ilusti rongile ja lennukile ja esmaspäeval tööle:)
LUGU ILMUS AUGUSTI KUU AJAKIRJAS JALKA