Kolm aastat Eesti rannajalgpallikoondist juhendanud Rando Rand on otsustanud selles ametis mitte jätkata.

2011. aasta Eesti parim rannajalgpallur osutus suurepäraseks treeneriks, kes kaks aastat tagasi nimetati aasta jalgpallitreeneriks Eestis, millega kaasnes Albert Vollrati nimeline auhind.

Rando Rand räägib oma edust ja loobumise tagamaadest.

Autor: Indrek Schwede/ajakiri JALKA

Oled otsustanud koondise peatreeneri ameti maha panna. Miks?
Inimesed, kes mind tunnevad, teavad, et iga mu otsus on kaalutletud. Olen pedant ja maksimalist. Ma ei saa teha asju ülejala. Tegin selle otsuse raske südamega, sest ajaline ressurss on piiratud ja treeneritöö jaoks ei jää nii palju aega, kui tahaks.

Mis su põhitöö on?
Olen vandeaudiitor ja juhtivaudiitor PricewaterhouseCoopersis. Mu töö on hooajaline. Juuni lõpuni saab esitada majandusaasta aruandeid ning jaanuarist juunini on kibe tööaeg. Samas kestab septembrist detsembrini planeerimisprotsess, teen vaheauditeid. Audiitori töö on nagu õpetajal: meil on kaks kuud puhkust, aga see on ülejäänud kümne kuu töö arvelt. Need kaks kuud langevad kokku rannajalgpalli hooajaga, aga see võimaldaski mul koondist juhendada. Aga nüüd, peale kolme aastat, soovin oma aega ka perele pühendada ning järgmisel suvel ühte huvitavat projekti juhtida.

Kas kolm aastat tõmbas loominguliselt tühjaks?
Seda mitte. Eelmisel aastal oli raskem, sest MM-valikmängud ebaõnnestusid. Siis oli korraks tunne, et kas tõesti hakkavad ideed otsa saama. Sel aastal nii ei olnud. Treeningud olid mitmekülgsed ning see väljendus ka meeskonna mängupildis.

Järgmisel aastal peaks valmima kaks sisehalli. Kas see ei motiveerinud jätkama?
See motiveerib kindlasti! Ma pole öelnud, et lasen käed päriselt lahti ja eemaldun rannajalgpallist. On olnud juttu, et võiksin olla mingil määral kaasatud. Näiteks abitreeneri rollis, kus ajaressurss pole sedavõrd tähtis. Võiksin vastaste mängu analüüsida. Eks aeg näitab. Kasvõi seda, kas jalgpalliliit toetab professionaalse taustajõu loomist koondise juurde.

Kahel aastal viisid koondise Euroopa rannajalgpalliliiga superfinaali. See, mis meil ennekõike puudu jääb, on vist lühike hooaeg, mille sisehallid peaks lahendama?
Jah, kõikidel vastastel on pikem hooaeg. Mänguliselt jääb meil vajaka just ründefaasis ja treenerina pole mul mängijatele õigeid võtmeid anda. Seda saaks parandada just hooaja pikendamisega sisehallis. Kaitse on meil tugev, aga selleks, et suudaksime B-divisjoni tugevamate ja A-divisjoni nõrgematega edukamalt mängida, on vaja rohkem väravavõimalusi tekitada. Selleks peaks pall ründefaasis kiiremini liikuma.

Meie naabritel Soomes ja Rootsis ei ole isegi koondist – see on ju meie võimalus läbi lüüa!
Soome ja Rootsi rannajalgpallimeeskonnad on küll olemas, aga neil puudub alaliitude tugi. Kui see peaks juhtuma, sõltub nende edu sellest, millises mahus hakkab see tugi olema. Valik oleks neil muidugi suurem, aga ma ei usu, et nad meile kohe kandadele astuvad.

Teisalt – kui ei saa isegi naabritega madistada, läheb kalliks rahvusvahelises konkurentsis häid mänge saada. Mis meile kasulikum oleks?
Mina tervitan seda, et lähinaabrid mängivad. Juba seepärast, et kui Euroopa riigid panustaks rannajalgpalli, tekiks UEFA-l suurem huvi asja vastu. Hetkel on rannajalgpalli oma egiidi alla võtnud FIFA. Euroopas on rannajalgpall erakätes. Pärnus toimunud euroliiga superfinaal 2015. aastal näitas, et publiku huvi on olemas. Seega tuleks igal aastal ka Eesti publikule mõelda ning neile midagi pakkuda. Miks mitte sõprusturniir nelja erineva rahvuskoondise vahel? Aga selleks, et siia tugevaid koondisi saada, on vaja nad ise oma ressurssidega kohale tuua. Siiani on neid ressursse kahjuks vajaka jäänud.

Sisetingimused annavad meile kindlasti võimaluse teha suur samm edasi, aga ka need riigid, mis alaga juba tegelevad, arenevad kogu aeg edasi.
Praegu mängib osa pallureid suvel ranna- ja talvel saalijalgpalli. Kui me saame talvel ka rannavutti mängida, peab toimuma mingi spetsialiseerumine. Saame näha, kui paljud jäävad ka talvel rannajalgpalli juurde. Muidugi peaks olemas motivatsioon sisehallis liiva peal mängida. Peaks olema turniirid, näiteks talveliiga vms. Siis saaksime suurendada mängijabaasi ja -valikut ning lihvida kvaliteeti. Praegu on nii, et paljud tulevad mais urust välja ja tõmbuvad septembrist jälle tagasi. Lapsevanemad on käinud küsimas, kuhu last trenni tuua. Aga kes toob sulle lapse suve kolmeks kuuks trenni? Siis tahetakse puhata. Sisetingimused võimaldaks hakata tegema noortetööd.

Kas me ei kahjusta rannajalgpalli arendamisega oma suurt jalgpalli? Eesti inimressurss on ju väike.
Mingi mõju sel on. Eks sellepärast on ka jalgpalliliidu kehtestatud piirangud ja jumala õige, nii peabki olema. Sest kui jalgpalliliit tahab, et Premium liiga mängijad oleks professionaalid, siis nad ei tohigi liiva peal mängida. Võimalike vigastuste pärast.
Küll aga näen praegu, et need, kelle puhul on murujalgpall ennast ammendanud või kes on vigastuse tõttu pidanud tipptasemel murujalgpallist loobuma, võiks liival hästi hakkama saada. Mul endal on põlv opereeritud, aga liival saan mängida. Seal on lihtsam. Liiv annab järskude pidurduste ja suunamuutuste korral sedavõrd järele, et koormus liigestele pole nii suur. Maailmakuulsad vigastatud murujalgpalluridki alustavad vahel taastumist just liival trenni tehes. Rannajalgpalli võib tipptasemel mängida kauem kui päris jalgpalli.
Üks isiklik kogemus veel: olen ise mänginud samal ajal nii murul kui ka liival ja võin kinnitada, et liival mängimine arendas mu tehnikat suure jalgpalli jaoks. Liival saadud pallitunnetus tuli murule kaasa, jäi lihasmällu. Miks ei võiks Premium liiga meeskonnad vahelduseks liiva peal harjutada? Paljajalu on pallitunnetus teine kui putsaga. Peale selle areneb märgatavalt ka koordinatsioon.

Kuidas sa üldse rannajalgpalli juurde sattusid?
See oli 2003. aastal, kui mängisin Pärnu Vapruse meeskonnas ning klubi üks eestvedajaid Reigo Tõnsberg kutsus mängima. Auhinnad olid ahvatlevad, kuna iga etapi võitjameeskond sai auhinnaks jalgrattad. Varsti tulid jalgpalliliidu piirangud ja mul jäi mitu hooaega vahele, aga 2008. aastal lõpetasin suure jalgpalli ja hakkasin rannas mängima. Pärnu Vapruse endine meeskonnakaaslane Marek Markson kutsus mind Nõmme Kalju rannajalgpallimeeskonda. Võib öelda, et nendega liitumine oli õige otsus, kuna neli järgnevat aastat olime Eesti meistrid.

Mis asi see rannajalgpall õigupoolest on – jalgpalliga ta ikka väga ei sarnane! On rohkem nagu õhujalgpall.
Nii ei ütleks, et pall peab kogu aeg õhus olema. Brasiilia, kes on seda õhusmängu ajalooliselt kõige rohkem harrastanud, on nüüd jõudnud tagasi sirgjoonelise mänguni: nagu pall saadakse, on kohe suund vastase värava poole ja üritatakse peale lüüa. Tendents liigub pigem sinnapoole, et tuleb osata palliga maast kiiresti liikuda. Võimaluse korral mängitakse ka õhust, kuid kaitsetöö on nii intensiivseks läinud, et õhust kolme-nelja järjestikust söötu mängida on üha keerulisem.
Rannajalgpall on atraktiivne mäng, milles võib 20 sekundi jooksul lüüa kolm-neli väravat ja skoor võib kalduda ühelt poolelt teisele. Peale selle pakuvad silmailu akrobaatilised sooritused. Võrreldes kasvõi saalijalgpalliga on väravavaht väga tähtis, ta võibki olla pool meeskonnast. Temast sõltub rünnakute ülesehitus ja see, kas meeskond suudab mängu dikteerida või mitte. Ta lööb ka väravaid. Nagu meie Markus Lukk tegi seda mitu korda euroliiga superfinaalis. Mäng on intensiivne. Üks vahetus mängib kaks minutit ja tuleb siis puhkama.
Kui rääkida veel trendidest, siis väravavaht ei jaksa enam kolm kolmandikku järjest mängida. Tuleb kasutada mõlemat kollkiprit, et ka viimasesse kolmandikku jätkuks värskust. Üks mees ei jaksa kuuma liiva peal terve mängu jooksul söödujagamise kaudu mängu juhtida ja teha supertõrjeid.

Rando juhtimisel saavutati ka Euroliiga etapivõit Serbias/Belgradis.

Millega õnnestus sul meie koondisest nii palju kätte saada?
Eesmärgid olid mul suuremad – tahtsin A-divisjoni, Euroopa 12 parema meeskonna hulka jõuda. 2016. aasta läks aia taha, sest euroliiga superfinaali alagrupist me kahjuks edasi ei pääsenud ning MMi kvalifikatsiooniturniiril kaotasime Hispaaniale ja turniiri hilisemale võitjale Poolale. 2015 ja 2017 koputasime A-divisjoni uksele. Edu tuli vast seeläbi, et olen ise mängija, mängin koondislastega Eesti meistrivõistlustel koos. Mul on nende usaldus. Analüüsisin väga tõsiselt vastaste mängu ja selle põhjal kujundasime oma taktika. Ma ei tee kunagi üksi otsuseid. Koondises olen välja valinud tuumikmängijad, kelle hulka kuuluvad kapten ja väravavaht. Nendega arutan läbi nii terve kui ka nelikute koosseisu. Tuleb jälgida, et mängijate vahel tekiks klapp, sünergia.

2015. aastal nimetas Eesti Jalgpalli Liit su aasta treeneriks ja said Albert Vollrati nimelise auhinna. Varem on see au kuulunud ainult murujalgpalli treeneritele. Kas auhind on väärikas kohas?
On küll väärikas kohas. Ega ma enne Albert Vollrati kohta midagi kuulnud ei olnud. Peale auhinna saamist uurisin ta tausta ja imestasin, kui kõva treeneriga oli omal ajal tegemist! See on väga suur, äärmiselt suur tunnustus – Norbert Hurt tegi samal aastal Floraga ju suurepärase hooaja. Tunnustus on see eelkõige kõikidele nendele mängijatele, kes 2015. aastal koondist esindasid, ja Eesti publikule, kes meid nii kaugele aitas.

Äkki peaksid oma treeneriannet rakendama hoopis murujalgpallis? Kas see on peast läbi käinud?
On ikka. Treeneriamet on ju inimestega töötamine ja see pole mulle uus. Oma igapäevatöös puutun kogu aeg kokku inimestega. Iga persooni eripärasid peab arvestama. See on nõnda ka spordis. Praegu olen siiski pigem valmis aitama jõukohasel moel rannajalgpallikoondist. Näen rannajalgpallil Eestis perspektiivi ja mul on soov oma teadmisi edasi anda.

Eesti koondise edukaim ja emotsionaalseim turniir Randi juhtimisel oli kindlasti kodupubliku ees toimunud Euroliiga Superfinaal

Eraldi:

Eesti Rannajalgpalli Liidu juht Kari-Andri Kask: Rando tõstis lati kõrgele
“Rando juhtimisel oli koondis väga lähedal jõudmaks Euroopa 12 tugevama sekka. Lausa kahel korral mängiti B-divisjoni finaalis ehk üleminekumängudel. Rando sai koondist juhendada õnnelikul perioodil, olles esimene rannakoondise peatreener, kellel oli võimalus juhendada koondist kodupubliku ees toimunud emotsionaalses euroliiga superfinaalis.
Mulle tõestas Rando ennast just Pärnus toimunud suurturniiril, näidates head pingetaluvust, head analüüsivõimet ja mis kõige tähtsam – oskust häälestada mängijaid andma endast väljakul mõnikord isegi rohkem, kui nad ise arvavad endal olevat. Nimetatud omadused on olnud väga väärtuslikud ja aidanud Eesti koondisel hoida ühtlast taset hoolimata pidevalt muutuvast koosseisust.
Latt on uuele tulijale seatud kõrgele, kuid tänu Rando kolme aasta jooksul juurutatud professionaalsele suhtumisele saab uus juhendaja võtta üle korras süsteemi koos motiveeritud mängijatega.
Äitäh Randole ja Edu kõiges ning loodetavasti saab Rand oma teadmistega koondisele ka edaspidi nõu ja jõuga abiks olla!”

Eesti publik tänab Randot heade emotsioonide eest !